Hüvasti Rumeenia!

Ja ongi mu EVS läbi siin Rumeenias. Planeeritust paar nädalat varem, sest perekondlikel põhjustel pean koju minema. Olen veel munapühad siin, õigemini Oradeas ja siis 11.apr on mul lend Eestisse. Nägemiseni :)

Salakaval tuuleke

Vot nüüd on tulemus käes poolpaljalt ringi jooksmisel ning hõiskamisel, et kevad on käes. Üleeile õhtul tundsin end tõbisena, eile oli väike palavik, nohu ja köha ja täna ka. Mitte midagi hullu, aga selline väike viirus. Mõtlesin, et olen siis paar päeva kodus ja ravin end natuke. Panin villased sokid jalga, sõin ära hulga küüslauku ja jõin kummeliteed. Eks näis.
Kahju natuke, et ma haigeks jäin, sest eile käis Tibor linnas Targu Mures (Tõrgu Muresh) ja ma oleks kaasa saanud minna. See pidi üks tore koht olema. Ning lisaks oli eile veel Hiina kultuuri päev, kus näidati filme jne. Muidugi positiivne aspekt selle kõige juures on see, et pidingi eile konverentsi jaoks tööd tegema ning mu väike tõbi takistas mind maailma ahvatlustele järele andmast.
Mul on jäänud veel Rumeenias üks kuu olla. Issand kui kiiresti aeg on lennanud. Veronika küsis ükspäev minult msn-s, et appi, kas ma kolin Eestisse tagasi ja siis ma mõtlesin, et aga millal ma sealt üldse ära kolisin?! Minu projektil on olnud algusest peale määratud pikkus ning 20kilose kohvriga aastaks EVSiks minemist ei nimetaks ma just ära kolimiseks. Kuigi nüüd mul on asju siin ikka juurde tekkinud ning et äkki peangi tagasi kolima. Hihii.
Kuigi alguses oli plaan, et mu armas pere tuleb mulle siia autoga külla, siis nüüd on asjad muutunud ja tegelikult tulen ma lennukiga. Praegu pole veel kindel, aga plaanis on tulla nt 4mai.
Eks annan teada, kui piletid olemas.

Aga kevad on siin väga ilus, igasugused puud, põõsad ja lilled õitsevad.

Kokku kestis jalutuskäik 4 tundi ja pärast olime me nii vässa. Läksime Kärdi juurde, tegime salatit, kohvitasime ja kogusime energiat.

Pühapäevane jalutuskäik

Käisime ka pargis, mis millegipärast oli suletud ja me pidime aiaaugust sinna sisse ronima. Üldiselt oli seal väga kena, kui see jube prügi välja arvata.

Jube prügi. Keegi on vist lihtsalt üle aia parki oma prahi maha visanud ja siis tuul on selle veel omakorda laiali kandnud. Aga kusjuures meie maja prügikasti ümbrus näeb samasugune välja, sest seda rüüstavad mustlased, kes vaikselt ei sorteeri asju, vaid pilluvad kõik laiali.

Pühapäevane jalutuskäik

Eile oli nii ilus ilm, et kohe patt toas olla. Seetõttu otsustasime Kärdiga jalutama minna. Kokkusaamiseks valisime linna keskel asuva platsi, mille roheline osa siin ka pildil. Minu kodust võtab sinna minekuks umbes 40min megakiiret käiku. Väga paljulubav algus.

Kõndisime ühte väga koledasse karpmajade rajooni, kus meie suureks üllatuseks oli keset seda koledust väike mäeke koos roheluse ja selle kirikuga.

Juuresoleval pildil on valmiv luksuslik korrusmaja. Siin ta ei näe nii kobe välja, kui pildi peal, kus on selle valmis kujutis. Kahju ainult, et enne oli seal park, aga ega park ju raha sisse ei too ning seetõttu on nüüd siin maja valmimas.

Rumeenia on kontrastide ja imede maa. Kui ühele poole teed tehakse luksusmaja, siis teisel pool on keegi oma väikse hurtsiku ise püstilöönud. Ja kindel see, et ilma igasuguse ehitusloata ning plaanita.

Süümekad

Mul tekkisid süümekad, et olen blogi unarusse jätnud ja nüüd panin tagantjärele kohe palju pilte üles, sest täna mul on vaba päev. Tibor on kuskil komandeeringus ning ma üksi kodus ning mässan siin blogiga. Kuigi tundub, et täna tuleb ilus ilm ja varsti lähen hoopis siis välja. Nt linna peale. Eile käisime ka Kärdiga linna peal, kohvitamas ja turul ja poodides. Kuigi ilm oli vihmane, oli siiski tore.
Muideks Rumeenia asjade kohta võite lugeda ka meie kogukonna uusima liikme Marko blogist. www.rumeenia.blogspot.com. Tal seal igast huvitavaid jutte siinsest elust ja olust.

Fluffants

Fluffy on üks laiskvorst ka. Talle meeldib magada ja eriti Anna kõhu peal, pea teki sees ning jalad väljas. Tema viimase aja lemmiktegevus, kui teda kõhu alt sügada, on natuke haigutada, siis end külili visata, käpad risti pea alla panna ning tuttu jääda. Uskumatu loom.

Vaata kööki

Vahelduseks pitsale õpetan Tiborit ka tervislikult toituma. Kui ta muidu suur salatisõber pole, siis sellist tuunikalasalatit pistis ta küll kahe suupoolega. Lihtsalt tuleb asju õigesti maitsestada ja serveerida.
ps võib olla peaks oma kokandussaavutustest eraldi blogi kohe tegema. siin ma ikka vahel kokkan selliseid asju, mida eestis kunagi ei teinud. nt eelmine nädal tegin borshi suppi ja eile oli kärdi pool ning tegime imemaitsvat kanaseenekastet kartulipudruga.

Vaat mis juhtub, kui lapsed fotoka leiavad:)

Ülla ülla

Väga huvitav vaatepilt avanes üks hommik köögist. Üleöö olid kraanikausi äärele seened kerkinud, sest seal on üks koht katkine ja vesi arvatavasti läks sinna vahele ning ju siis seentele tekkis hea kasvukeskkond. Aga väga naljakalt uskumatu lugu siiski. Võib olla ma ei peagi enam shampinjone ostma ja võin väikese korje hommikuse omleti sisse kraanikausi äärelt teha:)))

Oradeas

Käisime Oradeas olles pulmamessil, sest Tibori õde abiellub ja tahtis kleiti osta. Ja seepärast pidimegi, kui kleidikomisjon Oradeasse minema. Te ei kujuta ette, mis naljakaid kleiti siin on. See disainilaks meenutab pigem kana, kui ilusat pruutkleiti.

Tibori õde Anita õnneks otsustas tagasihoidlikuma valiku kasuks, mis minu meelest on kenam kui enami vahukooretorte, mis siin pulmakleitide pähe tahetakse maha müüa.

Aasta sai täis

Meil Tiboriga sai 10.märts 2 a täis ja ta tõi mulle lilli (siin maal on kõik lilled paberisse mähitud, tuttidega üle külvatud jne, sest kes see loll ikka niisama naturaalset õit tahab:)
Naljakas on mõelda, et ma olen Rumeenias juba üle aasta olnud. 9.märts oli see päev, kui mul Rumeeniasse tulekust aasta möödus. Isver susver, nüüd on vist õige koht hakata heietama, et küll see aeg ikka lendab kiiresti.

Vahva kolmik

Mina, Tibu ja Anna oleme meie kommuuni kokkuhoidev kolmik ning tihti me teeme igasuguseid asju kolmekesi koos. Juuresoleval piltidel sööme pitsat ja joome õlut ja veini. See viimane on naistepäeva puhul, aga pitsat tellime me suht tihti. Siin on selline suur pitsa u 60 kr ja üksi saab seda kahel söögikorral süüa, sest isegi minusugune võimekas tibi ei jõua seda korraga üksi nahka panna.

Ja mängime Römmit. See on üks meie meelistegevusi. Meil on köögi seinal ka võitude nimekiri, mille eesotsas on praegu Anna, sest viimane kord õnnestus tal kaks korda võita. Muidugi Römmist lahedam mäng on UNO, mida me harrastame oma kokaklubi raames. Anna on ka selle usinaks liikmeks hakanud, sest ta ei saa UNOle vastu panna:)))

Jalutamas

Naistepäeval käsime Tibuga jalutamas meie kodu lähedal asuva järvekese juures. Taamal paistab majandusteaduskonna hoone, mis ka siin millegipärast suur kivimonstrum on.

Järve kaldale ehitatakse Ida-Euroopa suurimat kaubanduskeskust. Praegu on see juba poole suurem, kui pildi tegemise ajal. Mul on selline tunne, et neil on tähtaeg kuklas, sest nad kopsivad terved päevad ja ööd. Rumeenia on arengus sealmaal, et ostlemine ja tarbimine on väga popid, sest inimestel on natuke rohkem raha tekkinud ning see tuleb kohe ju ära raisata. Loodan, et varsti jõuab kätte aeg, kus peale materiaalsete väärtuste siin ka muid asju väärtustama hakatakse.

Haiglas käik

Eile hommikul Tibu äkki ärkas kl 5 üles, et temal kurgus midagi imelikku ja hakkas köhima mingit veresegust värki. Mitte palju, aga ikka hirmutav verd köhida. Googeldasime, et mis värk sellega siis on ja esimene artikkel, mis tal ette tuli oli mingist tüübist, kes ka hakkas verd köhima ja siis saba andis. Pärast seda helistas ta kohe oma arstiks õppivale õele, kes käskis haiglasse minna. Haiglas tehti mingeid teste ja kästi täna tagasi tulla ja mina otsustasin kaasa minna.
Esiteks, kui sa ei tea, kus see haigla asub, siis on võimatu midagi üles leida, sest haiglad moodustavad sellise väikse omaette linnaku, kus korda pole. Tibu aga teadis kuhu minna ja me läksimegi. Nojah, ei kommentaari ütleks selle peale. Kogu aeg saadeti ühest kohast teise, pabereid pidi täitma ja ootama ja kaklema teiste kopsuhaigetega järjekorra koha pärast. Üks arst oli hästi tore (tema toredus seisnes ka selles ,et ta Tibut haiglasse ööseks ei jätnud voodite puudumise tõttu ning palus, et kui miskit on, siis helistaks talle, sest muidu võib ta litsentsi kaotada), aga verd võttev õde ei kasutanud kummikindaid, sest kummikinnas oli vaja panna käe ümber, et veen välja tuleks. Ja üldse oli terve see koht köhivaid kollaste nägudega vaevatud inimesi täis. Tibu peab neljapäeval uuesti minema, siis topitakse sond sisse ja tehakse bronhoskoopia vms. nö vaadatakse, mis seal sees siis on, sest praegu ei osata veel miskit täpselt öelda. Loodan, et ta ei pea haiglasse ööseks jääma. Lisaks ühispalatitele ja kõigele muule pole ka söök vist kiita. Täna nägin ise pealt, mida nad hommikusöögiks serveerisid. Seuke keskmise suurusega ümmargune leib oli pooleks lõigatud, selle peale tõmmati lusikatäis võid ja tükike sulajuustu. Kõrvale sai tassikese teed. Ja kui sul oma tassi kaasas polnud, siis tädi valas purgi sisse tee. Vot seukesed lood.

Aga muidu on elu ilus. Kirsid ja nartsissid aedades õitsevad ning kui eile pärastlõunal turul tomateid käisin ostmas, siis näitas kraadiklaas +19.

Cheile Turzii

Tänasel ilusal päikselise laupäeval sõitsime Kärdi ja Mariusega linnast välja kohta nimega Cheile Turzii. See on nagu selline suur suur kaljune ala, kuhu vesi on ammusel ajal suure lõhe uuristanud. Praegu on sinna tehtud matkarajad ja me otsustasime seal nati matkata. Väga tore oli, sest päike paistis, linnud laulsid ja sinililled õitsesid. Pealegi oli seal kaljulõhes suhteliselt vaikne ja privaatne. Väga lahe. Vahel oli nats ikka ohtlik ka, sest rada hästi kivine, kitsas ja libe ja piirdeid pole. Seega kui oleks kukkunud, siis kõigepealt kivide otsa ja siis jääkülma jõkke. Aga õnneks meil viperusi ei juhtunud ja isegi Kärdiga olime nii vaprad, et ronisime suhteliselt kõrgele üles, kalju sees asetseva koopa juurde. Kahjuks oli sissepääs blokeeritud, sest koopas elavad nahkhiired on kaitse all ja tahavad rahu. Meil oli aga roniminegi juba omaette lõbu, kuigi ajas hingeldama ja selja võttis märjaks. Vaata pilte rohkem pilte aadressil http://picasaweb.google.com/maret.miljan/CheileTurzii
Peale toredat looduses käiku, läksime Kärdi juurde kokkama. Muidu alati Marius kokkab liha ja Kärt on kartuli kunn, kuid täna anti mulle see otsustav ülesanne liha teha. Väga hea koorene lihakaste juurviljadega tuli ning Kärdi ahjukartulid sinna juurde olid ka nii nämmad. Pluss tegime veel valge küüslaugukastme ning see kõik maitses nii hea, et pidin end lõhki sööma. Õnneks seda ei juhtunud ja jalutuskäik linna ning bussi ootamine tegid ka seedimise veits kergemaks. Kuigi mul on seuke tunne, et täna mulle küll enam midagi sisse ei mahu.
......
Kusjuures nagu te võisite lugeda mu kommidest, siis on cluj eesti kogukond täienenud ühe liikme võrra. Tartu Ülikoolist Erasmuse programmi kaudu vahetusüliõpilane Marko täiendab meie ridasid kuni juunini. Saime Markoga kokku ka neljapäeval. Väga tore oli. Jõime õlut ja panime maailma asju paika. Kusjuures järgmine nädal kutsusime Marko ka meie kokaklubisse. Zhang Bo ajas juba see kolmapäev, et tahab temaga kokku saada. Eks tal omad huvid, uus eesti keele rääkija. Kuid siiski alles järgmine nädal avaneb tal see võimalus. Kusjuures minu kord on kokata ja mõtlesin, et teen midagi väga kodust eesti toitu, kartul hakkliha kastme ja peedisalatiga ning magustoiduks kama. kuigi praegu tuli mõte, et võiks mannavahtu teha...nämm

Lehmad tänaval

Eile käisid torumees ja korteriomanik meie pool, sest meil radikas, õigemini radika toru, tilkus ja küte oli välja keeratud. Viimastel päevadel on aga nats jahedamaks läinud nii et see mittekütmine oli ikka suht väljakannatamatu. Esiteks oli lahe see, et nad olid seda juba paar päeva tagasi parandanud, aga ei aidanud ja nüüd proovisid nad mingit vanakooli meetodit. Parandada lekkivat toru saia ja soolaga. Ma kahtlesin selles ettevõtmises natsa, kuid eks näis, ega ma toruekspert pole. Pealegi olin ma hoopis rahulikult arvutis ja ei seganud end asjasse, kui ühtäkki omanik hakkas kilkama, et vaadaku ma välja, õues jookseb lehm. Ja tõepoolest nii see oligi. Et ka teie usuksite, et asjad nii siin on, siis haarasin imekiirelt kaamera ja tormasin rõdule pildistama. Kusjuures mõnekümne meetri pärast kohtus lehm ühe hobusega:) See on see sama lehm, kes siin lähedal elab. Nagu pildilt näha on kahe korrusmaja vahel nats võsa ja tühermaad, sinna on keegi endale onni teinud ja elab ja karjatab lehma.
Seepeale küsis meie korteriomanik, et kas meil Eestis ka hobuseid on. Ja siis ma ütlesin, et linnas neid heina vedamas küll ei näe ja maal inimesed obesega enam põldu ka ei künna ning tänapäeval on hobusel pigem meelelahtuslik funktsioon. Seepeale oli ta väga imestunud, sest ta oli arvanud, et elu Eestis on halvem kui Rumeenias. Kärt on mulle pikemat aega rääkinud, et ütled rumeenlasele Eesti, siis nende jaoks võib see sama hästi Etioopia olla. Nüüd ma hakkasin Kärti uskuma. Seletasin siis omanikule, mis Eestis toimub ja näitasin kaardilt, kus see on ja pajatasin ka meie kiiretest ja edukatest reformidest, palgatõusust ja majanduskasvust ning peale seda ta oli hämmeldunud, et mida ma siis Rumeenias teen. Ta oli vist arvanud, et tulin paremat elu otsima. Hihihiiiiiii.

Vabariigi aastapäev

Vastlapäeval tehtud kuklid tundusid nii hääd ja pärmitainas jumalik (siin eriti tavalisi pärmitaina küpsetisi ei leia), siis otustasime EV sünna puhul teha porgandi-, kapsa- ja seenepirukaid ja lasta sinna kõrvale natukesel veinil hää maitsta. Ei tea, mis ta nüüd nii natuke, kuid hää oli ikkagi.

Peale lõputut pirukate söömist, pakkis Kärt mulle veel neid ka koju kaasa. Nämm nämmm nämmmmmm............